Majanduskriisi valguses räägitakse palju abstarktsetest asjadest nagu maailmamajandus, intressimäärad ja pankrot. Tavalise inimeseni jõuab aga kriis läbi inimeste. Keskne tegelane korporatiivmaastikul on Raamatupidaja - keegi kolmas isik, kes põhjustab sulle ängi.
Raamatupidaja unustab pidevalt arveid maksta. See selline aju düsfunktsioon on kõigile inimestele omane - see võimaldab meil temaga samastuda.
Raamatupidaja on väga lohakas: ta kaotab pidevalt arveid ning seepärast tuleb peale maksetähtaja saabumist talle need uuesti meilida. Kui arve siiski kõige kiuste Raamatupidajani on jõudnud, siis ei tähenda see veel, et virtuaalsed tugrikud sinu pangakontole rändavad. Halvemal juhul eksib Raamatupidaja kontonumbriga ning makse tuleb tagasi. Kui aga kõik arve rekvisiidid korrektselt sisestatud, siis võib juhtuda, et ta kannab kogemata väiksema summa - see funktsioon on ennustatav:
Raamatupidaja poolt tehtud ülekane <= arvel märgitud summa
Raamatupidaja amet on pingeline ja seetõttu viibib raamatupidaja väga sageli puhkusel, mille kestvus pole sageli ennustatav ja seetõttu on jälle arvete maksmine määramata ajaks häiritud.
Raamatupidaja ei ängista ainult tavainimesi, vaid ka juhtkonda. Nende suhe on nagu neenetsidel põhjapõtradega: raske on aru saada kes keda karjatab...
Kokkuvõtteks võib öelda, et raamatupidamises kipub valitsema anarhia. Usun, et seda valdkonda peaks rohkem riiklikult reguleerima, siis ei muserdaks majanduskriis tavalisi inimesi sellises ulatuses.
