Grüne Partei vol IV

Marek viskas vilunud liigutusega õunasüdame prügikasti poole, samal ajal mõeldes, kuidas esimene kompostiks muutub ja kasvatab palju kvaliteetset rohelist kraami. Marekil polnud ainult üks prügikast, nagu paljud asjatundmatud võivad arvata, sama oli tal sõpradega.

Agu ei olnud Mareki ainus sõber ja aatekaaaslane. Oli veel palju inimesi, kellele meeldis roheline värv, kuid paljud neist astusid K-tähega erakonda, sest niii oli kasulik. Nemad ei olnud kõige usaldusväärsem kontingent, nimelt olid nad liiga pragmaatilised ja oleks vajanud tehisintelligentsi, mis meenutas Marekle ühte sõpra...

Tanel oli rahvamees. Tartu inimesena oskas ta saada kaifi looduses leiduvatsest taimedest. Ilmselt need kaks asjaolu ühendasid neid Marekiga. Talle meeldis rahvaga suhelda, ajada ümmargust juttu ja jätta sofistikeeritud muljet. Leidus sadu inimesi, kes olid nõus tema jutu eest raha maksma. Ta lausa vajas publikut ja erinevaid lavakogemusi. Ükskord oli ta nii tähelepanunäljas, et otsustas ajada eduka firma pankrotti, et moratooriumi kogemust saada. Morah oli talle armuline ja nagu alti, väljus ta ka sellest ekstreemsest situatsioonist võitjana.

Marek otsustas kasutada seda inimlikku nõrkust Partei hüvanguks. Ei läinud kaua aega mööda, kui ilmus lugu ühes IT suuunitlusega seltskonnaajakirjas. Kõik oli nagu peab: erootilise alatooniga pildiseeria, success story, inimlikud teemad ja nagu muuseas mainitakse ka Parteid.

Marek liigutas oma suuri kõrvu, kirjutas aruannnet Juhile ja nohises rahulolevalt räpiriimi „green shit, smelly green shit....”.