Austraalia toit

Järgnev on detailne raport toidu hindade kohta. See põhineb meie poolt tehtud ostude tsekkidelt.

Tegemist on suurte marketite odavbrändide kaupadega.
Hinnad on AUD-ides (1AUD = 10EEK).

27. päev

Härrased* blogilugejad, vabandame, et meie töökas kollektiiv ei ole vahepeal näidanud üles loomingulist kreatiivsust ning nedele lehtedele häbenematult valgetele lehtedele uut juttu kirjutanud.

Kui Maarjamaal käib ringi dünaamiline duuo pealkirjaga Rein & Taavi ning hirmutab psühhedelilise karjega "KLAVER tuleb külla" väikeseid lapsi, siis Sydneys tulevad inimesed kohalikust selverist (Coles, Woolworth, etc.) varastatud kärudega, mille rattad karjuvad krigisedes "KÄRU TULEB KOJU", tänaval vastu. Kusjuures kui näed tänaval käru ja teatad sellest selle omanukule, siis nende valvsate kodanike vahel loositakse välja priis $500.

Testisime täna veel oma Austraalia oopelit ning selle tulemusena tunnistasime viimase teekõlbulikuks. Esmaspäevast hakkan tööd otsima. Plaan puuvilju korjama minna, selleks tuleb umbes 1000km läände sõita ilmselt.

Kui seni tundus liiklus väga rahulik ning sõbralik, erinevalt Tallinna omast, siis täna nägime esimest korda närvilist liiklust kiirteel. See oli ilmselt põhjustatud mingitest jobudest, kes 110 km/h tsoonis otsustasid 3. reas

* härrased ei tähenda eesti keeles sugugi soolist eristamist, vaid pigem vastandit pööblile. Täpsema vaste leiate siit.

23. päeav

Viimased päevad pole õue saanud, kuna vaja Eestimaist kapitalisti orjata. Kurat, oli seda internetti vaja.

Täna avastasime omaenda koduhoovi. Tuleb välja, et siin majas elab väga palju rahvast ja rahvusi. Siin on vähemalt 6 hindut, poolakas ja paar korealast. Korealane võiks kirjutada koju umbes sellise kirja:

Kallid Koreas elavad vanemad. Elan nüüd Sydneys, päris oma majas, maksan üüri ainult $110 nädalas. Loodan peagi jõuda tagasi kommunismi rüppe varustatuna kapitalistlike teadmistega, mida meile ülikoolis jagatakse.

Tõepoolest, koeralane elab oma majas, mis on 2,5 x 2 m suur. Selle majal on aken, elekter, kraanikauss, voodi ja uks. Viimane käib saatuse kiuste sissepoole, seega paksemad poisid nagu näiteks Kaups sellest väga hästi sisse ei mahtunud. Poolakas teadis rääkida, et too korea poiss pidi õhtuti ennast naiseks riietuma...

India poistel on siin talvel väga külm, seepärast vuristavad soojapuhurid neil ööpäev läbi. Ühel india poisil oli mure, et tahaks kompuuterit osta, kuid ei leia, raha pidavat olema $60. Vot nii elavad suure maa väikesed poisid.

Kuid õnneks elab see issanda zoo hoovi pool ja meil nendega palju pistmist pole. Väljaarvatud siis, kui vaja internetti mõõtma minna.

Jelena leidis 1 päev trepilt rohelise juudikeelse raamatu, seal on kindlasti kõik juuditarkused kirjas. Tõenäoliselt käis juut meie uksetaga luuramas ning luges ajaviiteks juuditarkuseraamatut, põgenedes aga pillas selle kogemata maha. Või kas ikka kogemata...

21. päev

Täna sai autot testitud. Esmalt tahtsime kohalikus ARK-s auto enda nimele vormistada, kuid computer said "NO".
Sõitsime lõuna poole linnast välja, umbes 100 km, sõime burksi ja tulime tagasi. Burks oli väga kosher, erinevalt ühe üleilmse keti, mille nimes on tseremooniameistri lühend, burksidest. Tseremooniameisti burgerid maitsesid nagu okse ja cocal oli kloori lõhn juures...

Hungry Jack pakkus seevastu aga head burksi ning omapärast 60-ndate Ameerika interjööri ja muusikat, lisaks oli cocamasin nurgas, joo palju jaksad. Oleks pidanud kanistri kaasa võtma :P

Commodore on ennast igati hästi tõestanud, mägedest üles-alla sõita on lausa lust, kui autol ikka mootor peal. Auto kabariitidega harjumine võtab veel aega, see raibe on sama suur nagu 7. seeria BMW, ainult rool valel pool.

Ilmad on soojaks läinud, kevad käes vist.

Tegime paar pilti ka.

19. päev

Seksajaks kui me Kaupsiga türklaste juurde Hondat ostma läksime, olid nood viimase juba mahaparseldanud ja pakkusid hoopis imeodavalt Holden Commodoret. Commodore oli paras risuhunnik, kuid see-eest sigaodav: $1200, täenäoliselt oli midagi väga katki.

500 meetrit türklaste platsist leidsime platsi, kus meie Legend seisis. Auto hind oli selle aja peale tõusnud $3700 peale ning ta ei lekkinud enam õli, või oli lihtsalt ära kasitud.

Seejärel läksime ühte Commodoret vaatama, mis osutus ka risuks, hinnaks $2000. Leidlik müügimees ei jäänud muidugi lahendust võlgu, pakkudes Mazdat, millel amorte enam polnud ollagi. Kui ma seda väikest puudust mainisin, väitis too šotlane, et see on "pehme vedrustus".

Lõpuks saime aru, et 1-2k$ eest autot ikka osta pole mõtet. Leidsime siis sellise masina:

Holden Commodore
1994
3.8L V6, 130kW
tumeroheline
hind: $2990
pikkus: 4.9 m
laius: 1.8m
kütusekulu: 12/7.6
kiirendus: 9.3

Selle raha eest on sõiduelamust küllaga. Ringi veel sõita ei saa, vaja esmaspäeval kindlustus teha.
22km sai siiski ka pahupidises liikluses kulgetud, sealhulgas leidsime ka kesklinna kandis üles otsetee, kus ainult bussid liiklevad. Liiklusmärgid on disainutud mitte liikluse korraldamiseks, vaid maksuraha kogumiseks. Nagu ka pildil näha, sõitsime esimese hooga ühesuunalisest tänavanast vastassuunda sisse ja parkisime otseloomulikult keelutsooni. Õhtul tuli siis juut seda meile teatama.

16. päev

Käisime täna autoturul. Parramatta kiirtee ääres on umbes 100 Kadaka autoturgu. Terve päev sai sisustatud. Laupäeval üritame ühe auto ära osta. Pakuti ulmelise hinnaga 89' Honda Legend-it, kõik lisad, nahksisu, 2.7L V6, veekuus!! Ja see kõik vaid 17 000 EEK eest. See ei ole veel kõik, lisaks autole saab ka õliloigu selle all... seepärast täna diil katki jäigi. Lubasivad vahepeal ära parandada.

Kuna sinna oli pikk tee rongiga sõita, võtsin kaasa lugemisvara. Kaups oli põrganud kokku inimesega, kes oma hinge teatud sekti kristlastele maha parseldanud on. Selle vaese hinge ülesanne oli levitada trükisõna. See oli tema viis oma isandat teenida. Kaups arvas esialgu, et tegemist on mingi hipitolgusega ning võttis raamatu vastu. Kuna ikkagi raamat ja puha siis imelik nagu ilma tasuta teist omastada. Hipi palus anda raha südametunnistuse järgi. Kaups kalkuleeris selle 300 lk paksuse raamatu hinnaks $1.
Hipi oli happy!

Raamat
Teose pealkiri: "Survivors. You will be surprised who gets left behind." ("Ellujääjad. Te imestate, kes maha jäätakse.").
Autor: Zion Ben Johan.

Raamatu point on panna piiblilugude ettekuulutused tänapäevasesse vormi. Autor ütleb, et see ei juhtu tingimata täpselt nii, kuid midagi sellist hakkab kunagi tuleviksu kindlasti juhtuma. Ja siis veel bla-bla-bla etc.

See raamat on super meelelahutus!

Mõned katkendid raamatust

Irene teadis, esile kerkib uus populaarne maailma liider, kes hakkab kogu planeeti kontrollima. Talle räägiti seda Uue Lootuse Kabelis. Ta oli ka kuulnud, et nüüd hakatakse usklikke tagakiusama rohkem kui kunagi varem. Ta teadis, et surm ja purustused saavad olema igal pool ning ka tema enda kodumaal ei ole sellest pääsu.
...
Kõik kannatused, millest talle on räägitud, olid justkui mõeldud kellegile teisele, kellegile, kes sobib paremini kannatama ... näiteks juudid. Pealegi on neil rohkem selles praktikat kui meil ülejäänutel.
...
Tundmatu päritoluga õhusõidukid tulid mesilaseparvena Kanada poolt, üle Ice Cap-i. Need kandsid rakette. Sajad või isegi tuhanded raketid lendasid kõrgel õhusõidukite kohal ning tulid alla vahetult enne kui pommitajad jõudsid USA õhuruumi. Iga rakett oli programmeeritud tabama kindlat USA linna või strateegilise tähtsusega sõjalist sihtmärki.
...

"See on Jumala karistus", ütles Reinhard kainelt. "Kui zinu inimesed on elus , zunnitkase neid lahkuma. Mittekeegi ei hakka seal kunagu uuezti elama. Jumal on kurine zelliste kirikuinimezte pihta".

15. päev

Õlu on elu alus, nagu lätlased ütlevad. Austraalias ei ole õllekultuuri. Või siis on, kuid viimane on eliitkultuur. Kõige odavam parmukas maksab umbes $4 (40 EEK, sic!) ja näeb välja nii:


See on küll 800 ml suur ja klaasist pudel, kuid see-eest maitseb väga huvitavalt st. peale esimest pudelit ei teki kiusatust järgmise järele.

Kohalikud joovad veini, mis on sigaodav. 4L pakk maksab alates $7.9 ja maitseb hea. Arvestades, et pööblile makstakse tunnis umbes $14 kätte, siis joo end oimetuks.

Autod
Käisin täna autosid vaatamas. Uskumatu, et mingi 85. aasta romu näeb välja nagu uus, siin kliimas ei roosteta asjad eriti. Homme uurime asju lähemalt, võibolla ostab möne romu ära.

Öös on asju
Käisime õues, pime oli. Leidsime 1 maja eest mugava tooli. Tarisime selle loomulikult oma pessa. Teel püüdsime selle rahaks teha, kuid turusituatsioon ei olnud soodus. Ainukused kunded olid mingid itaallased, kes arvasid $20 liiga kallis olevat. Nüüd risustab see mugav isutumisase meie kitsast tuba.

14. päev

Taronga Zoo.
Üldlevinud arusaam, et koerakoonlased on keskmisest intelligentsemad ja õppimisvõimelisemad on osutunud müüdiks. Loomaaias oli mitmel pool vahekoridorid, et loomad välja ei pääseks. Läksid uksest sisse, sulgesid selle, seejärel sai alles järgmise ukse lahti teha. Koerakoonlaste jaoks oli see suur müsteerium, isegi peale mitmendat korda jäi see neile arusaamatuks. Ega siis nii suure riigi alamad ei pea inglite keeles lugeda oskama. Teine versioon on, et nad olid tegelikult süsteemi testijad. Nad proovisid, kas teine uks ka peale 10. korda keeldub avanemast, kui esimene lahti on. Loo moraal: ei maksa uisapäisa järeldusi teha, kui tagamaid ei tea.

Pilte näeb siit.

13. päev

Käisin Darling Harbouris. Cook'i paat ja kohalik akvaarium olid suuremad vaatamisväärsused.
Iseäranis palju oli kajakaid, kõik kohad on neid täis.
Väike mustanahaline poiss oli just oma hotdogi kätte saanud, nägu kõrvuni peas. Järsku lendab kajakas mööda ja napsab vorsti hotdogi vahel ära. Selle peale hakkas väikse murjami suust väga musta ja halavat souli tulema ...

Pilte saab näha siit.

12. päev

Käisime suure vee ääres. Kole ilus ilm oli veits tuuline, kuid soe, eriti vee ääres.

Pilte saab näha siit.

Üheksas päev

Meie kõnekeelde oli juba juurdunud sõna kosher. Mitte, et me juudid oleks, kuid vaatasime, et kui juutidele on mingi asi kosher ehk vastab juudi tavadele ja seadustele, siis ei saa ju see mitte halb olla. Väljavalitud rahvas ikkagi ju. Niisiis kasutasime sõna kosher sünonüümina sõnale hea, kõlbeline, söödav, joodav etc.

Kolmapäeva õdakul tuli Kaupsil ketserlik mõte juua kosher vein ära. Nagu barbaritele kohane, ei kandnud me korgitseri endiga kaasas. Arvasime viimase üleliigse pagasi hulka. Seepärast tuli kasutada käepraseid vahendeid. Mõne aja pärst oligi kinga ja hammaste abiga kosher veinil kork maas. Esimene kahtlus tekkisgi korgi ära võtmisel: pudelis olnud ollus hakkas üle ääre ajama.

"Elu", mõtles Borman.
"Goid", mõtles vein.

Peale selle olluse nuusutamist ma selle veiniga kaugemale ei söandanud minna. Elu on liiga lühike, et juua halba veini. Kaups arvas muidugi, et vaevaga teenitud ja jõuga lahtikorgitud veini ei tohiks raisku lasta. Ellu jäi.

Pilte saab näha siit.

Kaheksas päev

Täna sai natuke IT showd tehtud. Käisime mööda maja läpakatega ringi, rääkisime skypega ja Kaups pani wifi levi indikaatori piiksuma. Soovitasime AP-le parimat paika. Tasuks saime parimat veini, kosher veini.

Veiniga oli kaasas flaier, kus oli ära seletatud, et vees on coli bakter (!kosher) jne, kokkuvõtlikult:

WATER = POO (vesi = sitt)

WINE = HEALTH (vein = tervis)

It's better to drink wine and talk shit than to drink water and to be full of shit. (Parem on juua veini ja paska suust välja ajada, kui juua vett ja olla ise paska täis).

M.O.T.T

Vaielda oleks tarbetu, võib jama tulla, sest teatud juudi jutus kahtlemine on mõnedes õigusruumides lausa kriminaalkuritegu.

Eile saime õhtul nodi, mille ma eilses blogis kogemata maha vaikisin. Loo moraal: Läti-Eesti kilusõja on Austraalia kontinendilt vaadates võitnud Läti.

Seitsmes päev

Täna sadas terve päev, sadas dingosid ja koaalasid, nagu kohalikud röögivad. Vedasime AP oma korrusele, nüüd on internet nagu päris. Tegeleme usinalt tööotsingutega. Ostsin endale kohaliku Simpeli kõnekaardi. See pole aga nii lihtne kui Eestis. Küsitakse ikka nime ja aadressi, lisaks tahtsid dokumendist koopiat teha. Kui ma oma juhilube näitasin, loobusid nad viimasest soovist. Ju neile ei kõlba, ülbikud raisk!

Tänu internetile saame ennast taas maailmas toimuvaga kurssi viia. Näib, et elu on hukas: lapsed joovad lauluväljakul ning hr Merivoo on Tulnukas2 võtetega liiale st. lätti läinud. Selle tulemusena on nüüd Valdis läti president. No tule Allah appi...

Blue Mountains . Kuues päev

Sõitsime rongiga 99 km läände ja astusime Mount Victorias maha. Rongisõit ise oli omaette elamus. Aknast avanes hunnitu vaatepilt: mäeküljed, orud, kuid mägede sina väga ei näinud, ilmselt keeldusid eukalüpitimetsamassiivid nii madalal temperatuuril auramast.
Omalajal kuningriiklased ikka tedsid mismoodi mäge ehitada, kõrgust oli seal üle 1 km ja haljastuse üle ei saa ka eriti nuriseda. Kliima oli seal loomulikult kole, õhk jäine ja niiske. Külm.
PS: seal olid väga paljud majad müügis...

Pilte näeb siit.

Neljas päev

Käisime õues. Sõitsime rongiga lõpp-peatusse (Cronulla) , lõuna suunas. Mõte oli praamiga sõita, kuid torm ei lubanud...

Pilte saab näha siit.

Kolmas päev

Tegime kohalikule Netgeari ruuterile firmware update, nüüd on enamvähem internet olemas. Jõudsime järeldusele, et kõik asjad kiirgavad siin umbes 2.4 GHz peal, sest on tohutud häired. Oma toas näeme kuni umbes 10 juhtmevaba võrku, kui suurem katkestus, siis pole mingi hetk ühtegi näha. Kiiritavad raisk!

Juudivanamees tahab mind tööle panna, nimelt tema kinnisvara veebileht vajab CMS-i, aga see peab olema kosher. Lisaks pruulib ta ka kosherveini, väidetavalt pidavat tal oma istandus ka olema, kulub viinamarjaks ära, uurime asja...

Uni on magus, ajavahe segab ikka veel veidi, õue eriti täna ei jõudnud.

Teine päev

Hommik möödus interneti käima ajades. Juudivanamees oli valmis juba rabile helistama, kuid viimane oleks ilmselt interneti õnnistamise eest palju tubrikuid küsinud, seega lasi ta meil proovida. Päeva lõpuks olime ikkagi internetita.

Otsustasime rünnata Sydney kesklinna. Teel sinna käisime läbi pargi, kust leidsime mammona templi, mis õhutab veelgi pärismaalste kaubakultust. Nii seal pargis kui ka rannas olid vahvad avalikud grillimiskohad, mis sisaldasid ahju, vajutad nupule ja pann läheb mingi aja pärast kuumaks, grilli palju tahad.

Kui pimedaks läks, jõudsime kesklinna. Jõlkusime tunnikese ooperiteatri juures. Fantast vaade, überkosher lausa! Mingi hetk läheme päikesevalguse ajal sinna tagasi, siis tekitab rohkem pildimaterjali. Seejärel avastasime rongiliikluse võlusid. Loomulikult õnnestus meil vale rongi peale istuda. Kui olime rahvusvahelisest lennujaamast mööda kimanud, saime aru, et midagi on valesti, juhuse tahatel tulime just õiges jaamas maha...

Tagasiteel astusime läbi kohalikust kaubatemplist. Väga vahva on, see, et seal ja ka teistes kaubamajades on eraldi kosher toidu riiul. Nagu kohalik juudivanamees tunnistas, ei ole kosher söögil mingit sisulist erinevust. Äriidee on lihtne: võtad tavalise leiva, loed sõnad peale ja küsid 2x rohkem raha...

Pildid leiab siit

Esimesed sammud Kängurumaal. Esimene päev.

Maabumine

Jõudsime suuremate vahejuhtumiteta 03.06 umbes kell 5 hommikul Kängurumaa soojale pinnale.

Kängurumaa tolli - ja immigratsiooniametnikud on iseäranis vilkad. Ilma suuremate järjekordadeta ning pea olematu bürokraatiamasinata, saime endale passi sellised trükised:



Viimased annavad meile õiguse viibida Austraalias ühe aasta, samuti võime kohalikku kapitalisti teenida, kuid ühte kapitalisti üle 6 kuu teenida ei või.

Ootuspäraselt nägid meie esimesed sammud välja umbes nii:



See tundub Euroopa rottidele, iseäranis kontoritottidele, võimatu ülesanne, kuid ega me ilmaasjata eelnevalt trenni ei teinud...

Ja jumal andis meile öömaja
Niipea, kui olime oma pagasi kätte saanud, oli vaja üle lennujaama ukse õue piiluda. Sealt vaatasid meile vastu pimedus ja kaval juudivanamees selle sees. Mõtlesime, et nüüd tahetakse meilt raha välja petta. Lükkasime käed sügavalt taskusse rahakoti juurde ja hoidsime 10 küünega seda kinni.
Ta tahtis meile aga ainult head, nagu hiljem selgus, ning viis meid $15 oma tagasihoidlikusse majutusasutusse, ning võttis meilt veel raha ära. Kokkuvõtteks saime aga endale väga kosher elamise: Bondi rand on 15 min jalutamise kaugusel, hind on odav ja esialgu tundub kõik super.

Kohalikud...
Isendid, kes külma kartsid, olid iseäranis õnnelikud, kuna nemad eeldasid, et talv tähendab külma, muserdatud inimesi ja massilist puude ahju ajamist. Ookean on umbes 18 C soe, päike paistab, kohati lausa kõrvetab - ilus Eesti suveilm. Kohalikud on muidugi kõrgemate temperatuuridega harjunud ning kannavad pakse ürpe ning eskimo saapaid, ilmselt ka neil on palav, kuid on ju ikkagi talv ning mood nõuab ka oma.

Esimesi pilte saab näha siit