60. päev

Commodore otsustas 1 päev kõik vee välja lasta ning kuumaks minna. Avasin kapoti: mootori juurest jooksis lahinal jahutusvedelikku välja. Kuna järgmine päev oli vaja tööle minna, siis olime suht pissed. Üritasin kohalikust bensiinijaamast mutrivõtmeid hankida, kuid lootusetult.

Järgmine päev hankisin vajalikud võtmed, keerasin termostaadi maha ja nagu arvata võis, oli tihend ära surnud. Pika otsimise peale leidsin poe, mis sellist kraami müüb ning sain $3.5 eest uue tihendi. Nüüd käib jälle, kuid veits kuumaks läheb. Eks tuleb teenindusse minna...

Aussid alustavad nädalavahetust juba neljapäeval Nagu Eestisgi kombeks varareedet ehk Thoripäeva pidada. Nii sattusime ka meie kohalikus hostelis õlut ja halba veini tarbima. Õlut on siin 3 tüüpi: import, halb kohalik ning väga halb kohalik. Sakslane, kes järgmine päev lahkus, jagas kõigile lahkelt Jägermeisterit (sehr gut!).

57. päev

Peale 5 päeva rasket tööd tunnen, et töö teeb vabaks, nagu kunagi teatud asutus sissekäikude kohal sildid teadsid rääkida. Eriti, kui sinu tööl on reaalne söödav tulem - herkulad, mida tekib iga päev tonnide viisi.

Meile tundus loomulik, st kängurumaal asju teistmoodi tehakse, kohati räpakalt - lõunamaa värk. Siiski on see ainult antud veski omapära, tervisekaitse vms, on korduvalt juba ettekirjutusi teinud jne. Meil on sakslasest kubjas, kes valgustas 1 päev meie veski telgitaguseid. Ta väitis, et selles veskis rikutakse absolutselt kõiki seadusi...

Kogu liin on ise 30-40 aastat vana. Peale seda, kui ma pidin puhastama torusid, kust kaerahlebed läbi käivad, ei teki pikka aega isu herkulapudru järele. Isegi mitte ohtra suhkruga. Kuna masin vana ja selle osade puhastamine keerukas ning aeganõudev, siis tehakse seda harva, osa torud yle 2 nädala, osa yle nädala. Selle ajaga on jahust ning kondentsveest moodustunud tainas, mis rõõmsalt käärib ja meeilitab alkolembelisi putukaid ligi.
Kogu selle krempli omanik teenib aastas umbes $1 miljon ning kogu oma ihnuses, ei taha tootmisvahendeid uuendada.

Niikaua kui palka makstakse ning ei sunnita neid herkulaid sööma, on seal tegelikult päris hea töötada. Iga hommik saame endale puhtad valged riided, mütsi ning kõrvatropid. Paar tüüpi, kes seal varem töötasid, ei tahtnud kõrvatroppide juttu omal ajal kuulda võtta. Nüüd meeldib neil inimestega rääkides huuli jälgida...

55. päev

Peale 2 päeva tööotsinguid saime tööle veskisse, kus jahvatatakse kaerahelbeid. Nüüd herkulapuder tasuta laua peal, vaja poest vaid töömeherummi osta :P Prole elu on lihtne ning palka makstakse hästi esimene päev saime umbes 1200 EEK kätte, lisaks makstakse ka pensionifondi, mille saab hiljem tagasi nõuda (mingi 9% vist). Palka makstakse nagu ikka nädalas korra, thoripäeval.

Vahetasime ka eluaset. Elame nüüd Piraatide hostelis, töökohale lähemal. See asub Fremantle linnaosas, kohalikud ütlevad Freo. Loomulikult ei ole siin wifit, kuid seeest on suur arvutiruum, kus saab sinise juhtme oma läpakale külge sugutada ja seda tasuta!

Freo on ilus linnaosa, ookean on uksetaga ning kõik vajalik esijäsemete ulatuses. Plaanime siia vähemalt kuuks jääda, võibolla isegi kauemaks, kui tööd jätkub, sest siin võiks s(m)urfata jne.

47-48. päev

Reede hommikul hakkasime Waikeriest sõitma, esimese 24 tunniga sõitsime Kaupsiga 2000 km maha. Esimesed 1000 km oli nagu ikka, igav tsivilisatsioon, lambakari ja Mohammad Ali püksid.

Õhtul kl 10 , kui ma juhtimise üle võtsin oli teel silt: "järmised 140 km bensiinijaama pole". Sealtmaalt hakkas metsik Austraalia peale. Kuni Lõuna-Austraalia piirini siis võeti kõik meie noditud apelsiinid ära võeti, sest muidu levivad halvad putukad edasi jne.

Samas piiripunktis pisteti meile kätte teabeleht, kus olid kirjas lähimad bensiinijaamad ja nende lahtiolekuajad. Selle info peale keerasime otsa ringi ja võtsime kohalikust jaamast paagi pilgeni täis, bensiin oli loomulikult monopolismi tingimustes kallis, ligi 17 eek/l, kuid ega teepeale ei taha ka jääda, kuigi seal liha palju...


Peale Nullaborit, vaatasime, et teeääres vahva silt: "90 miles straight", vaatsime kaarti ja veendusime, et too jäi tõepoolest meie tee peale. 146 km ilma rooli oluliselt keeramata oli omaette kogemus, kuid see oli olematu võrreldes kulinaarse elamusega, mida see reis endas sisaldas.

Kui seni tähendas känguru hoiatussilt, et paar kängurut ala peale vedeleb, siis nüüdsest oli täielik lihakombinaat. Vähemalt iga kilomeetri tagant võis näha rood või tema maiseid jäänuseid. Viimased meenutasid mahapillatud hakkliha, sest temast oli palju rattaid üle sõitnud, õnneks. Kuna teedel peale suurte autorongide ja meie vapra ralliteami kedagi teist ei liigelnud, siis valisime oma teekonna kaitseingliks rekka, millel oli kõige rohkem rattaid. Kiired arvutused ning proovid teellebava hakkliha fraktsioonist näitasid, et mida rohkem rattaid on roost üle käinud, seda ohutum on tulem meie ralliekipaazile.

Meie rehkendused pidasid paika, sest kogu selle metsiku teekonna jooksul ei õnnestunud meil ühegi elusa rooga kontakti saada. Kui muidugi välja arvata need 2 rood, keda me teeääres kahel jalal paljuütleva näoga meie laeva poole vaatasid ja otsustasid mitte hüpata.

Seega on minu roadkilide arv ainult 1 ning seegi kõigest jänes.

Kokkuvõtteks: meie rallitiim läbis 2800 km 31 tunniga, seal sees on tankimis ja söögipeatused.

Kell 1700 pühapäeval jõudsime Perthi ning asusime esimesse ettejuhtuvasse hosteli, kust toa üürisime.

Pilte näeb siit.

49. päev

Saabusime eile ümbes kell 1700 Perthi (Commodore: roadkill score - 1, stink - bad, damage - 0), kus otsisime kiirelt ulualuse, et saaks magada, sest olime 31 tundi kestnud sõidust ropult väsinud. Maandumiskohaks osutus juhuse tahtel Hay tänaval asuv ööbimisurgas. Interneti seal muidugi pole. Õigemini nad nimetavad puhkeruuumis olevat internetikioskit internetiks, kuid valge inimese jaoks ei anna see interneti mõõtu välja.

See postitus on kirjutatud tänavalaterna valguses, pargipingil, sest sada meetrit meie uuestaustraaliakodust, kus me veel rukkileiba söönud pole, on wifi võrke nagu känguruhakkliha teepeal. Viimasest ning kogu tripi elamustest püüan lähipäevil loo valmis teha.

46. päev

Kui me Waikerie-sse sõites ületasime känguru, siis püstitasime hüpoteesi, et viimased käivad apelsiniistandustes aplsiine järamas. Eile tegime esime katse: andsime kangurule aplesini. Roo võttis apelsini käppade vahele, veeretas seda veidi, hammustas tema koort paar korda, turtsatas ning andis teisele roole selle hapu marja edasi. Peale mitmeid minuteid kestnud koorimist, sai roo apelsini viljaliha kätte. Teist apelsini ei tahtnud enam keegi närida, mõni võttis väikse ampsu, turtsatas. See õnnetu mari jäigi sinna vedelema, sest roheline rohulible keset karget Austraalia talvepakast, erutas roosid palju rohkem.

Eelmise reede õdakul käisime kohaliku ööeluga tutvumas. Kõigepealt kohalik spordibaar, mis osutus rekkameeste pubiks. Seal oli vahva, kõik olid ilged sõpsid ja jõid purgis Victoria Bitterit (sic!). Nad soovitasid Kaupsil footy meeskonda minna, pidavat $1000 nädalas maksma, kui oskab palli püüda. Footy on Austraalia jalgpall. Pall ise on nagu ameerika jalgpalli pall, väljakul on korraga 36 (18:18) meest, iga 15 meetri tagant peab pall maad puudutama ning palli sööta ei või, käega võib ainult lüüa. Väravateks on 4 posti, kui pall läheb keskmiste vahelt läbi, saab 6 punni, kui äärmiste vahel, siis ühe. Kusjuures pall võib postide vahel läbi minna kuitahes kõrgelt jne. Käisime seda laupäeval vaatamas, tundub vahva mäng.

Homme hommikul vara, veidi peale koitu ning enne apelsinipuude kuivamist, tõmbame Commodore purjed täide masti ning võtame kursi läände. Läbides poolteist tuhat meremiili, mille loodame läbida vähem kui kahe päevaga, jõuame Perthi.


Pildid on siin. Esimene pilt on pühendatud kõigile nöördfolkloori austajatele :P

35. päev

Apelsinide korjamine ei ole töö, see on sport. Värske õhk ilusad marjad ja piiramatult päikest lisaks saab neegrimoodi trenni teha. Parimad korjajad teevad 5-6 bini päevas, bin on kole suur kast, ligi pool tonni kraami.

Siin on palgaarvestus nädalate kaupa. Korjaja nädal kestab siin kolmapäevast kolmapäevani, kolmapäeva õhtul deklareerid oma saagi ära ja reedel saab raha, kui eks seda näeb siis. Seega otsustasime pidada päevas ühe vaba päeva, neljapäeva, Thori auks. Viimane on ka inglite keeles Thori päev, paganad raisk!

Esimestel päevadel nägime korjajate seas neegrit, kes käitus nagu coonshow staar või IR baboon. Suht vana mees (50), lonkab koledasti ning näeb välja nagu vana puuvillakorjaja enne pensionit.

Neegreid on kängurumaal vähe, umbes nagu eestis. Igasugu muud seltskonda, kuid mitte neid.

Sattusime täna pikemalt rääkima. Selgus, et mees on intelligentne inimene ning babooni mängis ta lihtsalt kohalike hillbillide nokkimiseks. Kui mainisin, et inimesed räägivad siin naljakat keelt, ütles neeger viisakalt, et nad pole just kõige haritum seltskond. Neeger ise rääkis viisakat inglite keelt, kuid kodus pididavat ikka neegrikeelt rääkima.

Neeger omab kraadi rekreatsiooni alal ning on 15 aastat tegelenud sellealaste programmide ja poliitikate kirjutamisega ning tuli puuvilju korjama alles veebruaris. Ühel hetkel sai lauataga istumisest kõrini ja otsustas füüsilist tööd tegema hakata. Neeger on ka kunagi kõva sportlane olnud: jalgpall, rägbi, kriket etc. Samuti omab kogemust gängidevaheliste ärveteõiendamise alal.

33. päev

Seilasime juba 3. kuud ulgumerel maad nägemata... oo ei. Olime juba 2 päeva neegrimoodi apelsiine korjanud ja saime aru, et sellega rikkaks ei saa. Seetõttu panime oma äri püsti. Apelsine on siin nagu ratsahobuse väljaheidet, keegi ei pane tähele, kui paar tonni ää nodida (tervitused saarlastele). Tegime suure investeeringu: lehter, mahlapress, vanad pudelid - see kõik alla $10. Homme hakkame siis mahlaärikateks. Kui see äri metsa läheb, siis teeme sellest mahlast veini jne.

Täna saime teada, mida tehakse nende roodega, kes liikumatult teeääres või tee peal lebavad. Korra nädalas tuleb Joe ja kühveldab nad oma veoka kasti ning viib koju. Nagu kohalikud ütlevad: roo peab 4 päeva maanteel hauduma, värske roo liha ei söö keegi.

Ülejäänud nädal on Joe perel kiire lihahakkimine käsil. Selle Austraalia perekonna tegemiste tulemit ei näe mitte "Kodus ja võõrsil" seriaalis, vaid poelettidel. Kilo maksab umbes $10 ning näev välja umbes nii:

32. päev

Kolmapäeva hommikul kell 7 sai Sydney elust kopp ette. Otsustasin, et hakkan puuviljasid korjama. Kängurumaa ettevõtjad ei oska ilmselt antispämmvara kasutada, millest tulenevalt ei reageeri nad meilidele. Õpetussõna meilisaatjatele:

"Enne meili saatmist, helista subjektile ning hoiata sissetulevast eekirjast".

Ehk siis nii kui orjapidajatele kõne teha, on tööots garanteeritud. "Tulge kohale, ootame teid!", nagu meie omanik tol hommikul teatas.

Guugel on ruulib. Maps.google.com koostas juhendid Weikeriesse sõitmiseks: kokku u 1400 km. Asusime kell 1700 teele. Saime teada, et meie armas roheline kommodoor konsuumib trassil bensiini oktaanarvuga 91 täpselt 10L/1ookm.

Kui senini olime näinud loomaaias kängurut külili lamamas (elavana), siis seekord nägime päris känguru ära. Ka seekord ta lamas, kuid teepeal ja mina ei olnud esimene, kes temast üle sõitis. Jube kolks käis põhja all, selle tulemusena valgus känguru mõistusenatuke teepeale laiali, sellest näeb galeriis elutruumat pilti...


Olin juba 1000 km jutti ära sõitnud, muidugi vahepeal tankisime ja tegime ühe burksipeatuse, kui Kaups otsustas magama jääda. Kell oli u 5, mõtlesin, et võitlen lõpuni, kuid uni võitis seekord, 200 km enne sihtpunkti tegin 2 tunnise uinaku teeääres.

Kui Weikeriese jõudsime, oli esimene koht kohalik pagaritöökoda, kus sai keha kinnitatud ning seejärel vaatasime oma kapitalisti üle.

Kui tööga oli asi selge, siis ööbimisega oli suht paanika, sest karavanipargid olid täis ja päris telgis ei tahtnud ka magada, talv on ju kurat võtaks.

Siinkandis on inimesed nimedega kitsid, ju said viimased mingi hetk otsa, nimelt 3 Murray jõge jne. Oma ööbimiskoha otsingutel põrkasime kokku ka ühe Murray jõega, millel mingil põhjusel silda pole. Selle asemel on trossidega praam, mis autosid tasuta üle veab. Selle praami kapteni elu on raske. Kui persekukkunud itmehed kirjutavad php-d siis persekukkunud meremehed opereerivad praami, mis silda emuleerib.

Lõpuks saime väga viisaka elamise, kõigest $75 ööpäevas. 2 tuba, konditsioneer, kööginurk, dušš jne. Ühesõnaga korralik elamine, umbes sama hinnaga oleks mingisse kollektiivsesse tuppa voodi saanud.

Reede oli siis esimene tööpäev. Korjasime tohutul hulgal apkesiine. Õhtul viisime ka oma uude Austraalia koju persetäie (mitte 36tk, vaid pigem 36 kg) tööd ehk apelsine koju ning pressisime neist mahla välja. Loomulikult ei teinud me seda mahlaapelsinidega, millel kivid sees ja maitsevad nagu hapud õunad, vaid ikka parimatest söögiapelsinidest.

Weikerie on idülliline maakoht, kus elab paartuhat elanikku ning 2 pangaautomaati, ühes on rohkem kui 500 dollarit. Istanduste vahel on vahava kiirtee (speedway, mitte highway), kui kiirus 110km/h etc.