57. päev

Peale 5 päeva rasket tööd tunnen, et töö teeb vabaks, nagu kunagi teatud asutus sissekäikude kohal sildid teadsid rääkida. Eriti, kui sinu tööl on reaalne söödav tulem - herkulad, mida tekib iga päev tonnide viisi.

Meile tundus loomulik, st kängurumaal asju teistmoodi tehakse, kohati räpakalt - lõunamaa värk. Siiski on see ainult antud veski omapära, tervisekaitse vms, on korduvalt juba ettekirjutusi teinud jne. Meil on sakslasest kubjas, kes valgustas 1 päev meie veski telgitaguseid. Ta väitis, et selles veskis rikutakse absolutselt kõiki seadusi...

Kogu liin on ise 30-40 aastat vana. Peale seda, kui ma pidin puhastama torusid, kust kaerahlebed läbi käivad, ei teki pikka aega isu herkulapudru järele. Isegi mitte ohtra suhkruga. Kuna masin vana ja selle osade puhastamine keerukas ning aeganõudev, siis tehakse seda harva, osa torud yle 2 nädala, osa yle nädala. Selle ajaga on jahust ning kondentsveest moodustunud tainas, mis rõõmsalt käärib ja meeilitab alkolembelisi putukaid ligi.
Kogu selle krempli omanik teenib aastas umbes $1 miljon ning kogu oma ihnuses, ei taha tootmisvahendeid uuendada.

Niikaua kui palka makstakse ning ei sunnita neid herkulaid sööma, on seal tegelikult päris hea töötada. Iga hommik saame endale puhtad valged riided, mütsi ning kõrvatropid. Paar tüüpi, kes seal varem töötasid, ei tahtnud kõrvatroppide juttu omal ajal kuulda võtta. Nüüd meeldib neil inimestega rääkides huuli jälgida...