113. päev

Jõudsime siis täna mõned tunnid tagasi Broome.
Reis kestis täpselt nädal, kuid 3 esimese päeva kohta on ka möned ülestäheldused. Püüan homme täiendada. Oleme Broomes 1 nädal.

1. päev

Peale 200 km sõitu mööda 60. maanteed saime aru, miks kaardil olid sel teel katkevuspunktid. 1 austraallane püüdis seleteda ennist, et seal lihtdsalt asula ja kiirusepiirang. Ei maksa kohalikke usaldada, pole veel 1gi liigse vaimsusega silma torganud.

Esimese katkevuspunkti peal oli silt: 4wd only. Kollektiivne kiire otsus sündis kiirelt: let’s try! Hell yee!

Teel polnud väga viga, mingi hetk (pelae 3 km) oli „teerist”. Valisime vasema tee, kuna see merdele lähemal. Väike liivakuhi paistis teel, kollektiivne otsus oli kiirust lisada. Saime läbi. Mõnikümmend meetrit eemal jälle liiv, kasutasime sama taktikat ja saimegi Commodoori liiva maetud.

Saatsime Alby abi järele, ootasime tunnikese. Möödus jeep. Rääkis, et ei saa tömmata, nööri pole, kuid arvas, et peaks kaevama. Kaevasime. Tuli järgmine jeep, aitas kaevetöödel ja leidis lähedalt liiva seest viltmatid, mida rataste alla toppida. Nii kaevates ja matte rataste alla toppides saime lõpuks välja, siis saabus Alby koos abiga, kelle pidime mittemillegi eest 50 taala maksma.

Arvasime, et hea oli, et 1. päeval sai kõige rumalam idee teostatud. Hea algus teekonnale, tõenäolist enam rumalamt ideed ei saa pähe tulla. Samas lubasime endale, et kunagi ei ründa teed, millel silt 4wd only...

Õhtuks leidsime laagriplatsi ookenai ääres.

2. päev

Sõitsime Monkey Miasse, saime aru, st see mõttetu koht, ning üritasime leida metsikut laaagripaltsi, selleks tuli 70 km monkey miast tagasi sõita, kuna igal pool oli telkimine keelatud. Leidsime laagriplatsi Shelly beachi lähedal. Rannas ei olnud liiva, ainult merekarbid, telkimist keelavat silti polnud. Panime laagri püsti, keetsime pastat ja vallutasime lähedaloleva mäetipu.

3. päev

Teel nägime palju kitsi ja lambaid, kes olid metsikus looduses väga õnnelikud. Neil oli 3 eesmärki: 1. teha sugu 2. süüa 3. liikluses osaleda.

Viimane lõppes mõnel korral tihti roadkilliga. Selle ajaendil sai püstitatud eesmärk ning pandus paika tegevuskava: 1. leida söödav loom 2. püüda kinni 3. ohvardada veri jumalatele ning vaaritada püha söömaaeg.

Jõudsime Coral Baysse. Esimene mulje oli nagu ikka turistilõksust: väike keskus, kus oli babckbakerite hostel ja telkimisplats, seejuures mujal telkimine keelatud. Tundus liiga igav ja turvaline.

Kuna kell oli juba 6 saamas, siis oli vaja ruttu peatusplats leida, kuna kl 7 läheb pimedaks. Leidsime läheduses sildi: costal acccess: 4 wd only. Pidime murdma lubadust, mis esimesel päeval antud sai ning proovima seda rada. Arvasime selle mõne km olevat, kuid võta roadkillis surnud känguru küünest...

Peale 30 min sõitu (ca 10 km) saime aru, et costal access my shiny... Kuna ookean on meile juba hingelähedane, tundsime selle lähedust ning otsustasime rajalt veidi kõrvale põigata, jalgsi, ning leidsime ookeani, india oma. Väljas oli juba pimeda haisu tunda, ajasime Commodoori liiva peale ja valmistusime laagrisse jääma.

Olime juba esimese viskiringi teinud ja hakkisime röömsalt salatit, kui tundisn, et miski ronis kiirelt üle minu tagajäseme toidukoti peale. See oli suur ja karvane ämblik. Talle meeldis roheline Colesi toidukott ja valgus, või siis pigem ikka meie seltskond. Meie tema seltskonast väha vaimustatud polnud. Panime ta toidukarpi kinni. Arvasime, et nüüd on asi turvaline, tegime toidu valmis sõime, tegime paar viskit ning vaatsime ringi. Leidsime oma mustale karvasele sõbrale paar seltsilist.

Saime aru, et oleme nede kodusse tunginud ja peame nedega harjuma. Seega kolisime telki ja vaatsime multikaid.

Peale mõningast julgusekogumist tegime pimedas metsikuses jalutskäigu lootuses leida miskeid loomi. Ainuke loom mida igal sammul kohata võis oli ämblik. Meisterdasime esimese oda jahiks. Veidi vigane sai, kuid terav.